Juba mitu tundi oli lumeveski helbemasin jahvatanud. Räitsakuid  oli suuri ja väiksemaid, mõned helkimas ja mõned kauni mustriga sillerdamas, mõned liuglemas õhuvooludes ning mõned hoogsalt mütsaki! maale kukkumas. Rõõmu esimesest lumest jagus Pangapealsele ja Pankrannikule, vana külaosa uude ja vanemasse serva, suvilate  ja panga-alusesse piirkonda ning kortermajade ja  mõisa juurde.

Samal ajal käis Muraste hiiemetsas usin sagimine – 30 päkapikku, (ld. Furtim masculus Betula (K.) stipes rubrum Mycena ehk tõlkes tiiriklaste sugukonda kuuluvad  kaskhalgpunamütsid), valmistusid teeleminekuks.  See oli  minekuks hea aeg, sest õhk oli lumevalge ning kõik, mida vaja märgata või mis mööduva 2017. aasta jooksul toimunud oli, sai silmale nähtavaks.

Rula-päkapikk  sättis põlvekaitsmeid ning jutustas õhinal koolimaja juurde kerkivast rulapargist ja kirjeldas täiesti pöörasena tunduvad atraktsioone. Ta rääkis naljakaid ja natuke hirmutavaid lugusid poistest-tüdrukutest, kes ei jõua kuidagi seda esimest rulapäeva ära oodata ning salaja juba atraktsioone proovimas käivad.

Nuti-päkapikk sahmerdas juhtmepuntraga. Järgmisel hetkel on ta juba lauavirna juures midagi meisterdamas ning siis fotokaamerasse hetki püüdmas. Siis juba kodulehel koode kirjutamas. Peagi on ta Jõulutaadil abis koormat sättimas. Sel nutikal punamütsil on võime olla igal pool kohe, kui teda vajatakse ning samas oskab ta täiesti nähtamatuks jääda. Või on teda rohkem kui üks? Igal juhul on ta täielik jõuiluime:)

Koristaja-päkapikk kiitis usinat Muraste rahvast, kes ei pea paljuks käia talgutel ning kes on valmis kummardama maani iga paberitüki  või pudeli ees – ikka selle nimel, et koduküla oleks kena ja puhas.

Kultuurilemb-päkapikk jagas emotsioone, mida ta on saanud Murastes toimuvatelt teatriõhtutelt ja kontsertidelt. Õlgu väristades jutustas ta kaaslastele ühest nähtud krimiloost ning pisar silmanurgas andis edasi muljeid Murastes toimunud kontserditest. Kardinate vahelt on ta piilunud nii naiskoori, line-tantsijaid kui ka seltskonnatantsude harrastajaid. “See on niiiiiiiiii ilus,” ütleb ta ning tormab järgmisest kultuurisündmusest osa saama.

Kino-päkapikk on täiesti eriline nähtus –  tänu temale on Muraste rahvas näinud ära enamuse kodumaistest filmidest. Lisaks lastefilmid ja Euroopa kvaliteetfilmid. Kinopäkapiku sõnavarasse kuuluvad sõnad sünopsis, režissöör, operaator ning ta teab, miks Murastes saab näidata vaid BR versiooniga filme. „Oh, oleks raha, soetaks ka siia külla DCP-leviga filmide näitamise aparatuuri,“ on ta suurim jõulusoov.

Projekti-päkapikk itsitas ning pajatas meetmetest ja eesmärkidest, sisenditest ja väljunditest, indikaatoritest ja rahastusinstrumentidest, ise korrutades, et kõik peab käima täpselt nii, kuidas programmdokumendis kirjas. Tema hääles oli aga samal ajal tunda uhkust, sest kodukülas on erinevate projektidega ikka väga palju ära tehtud ning veel palju on teoksil.

Teatri-päkapikk rääkis loo sellest, kuidas ta küla vahele teatripisikupulbrit puistas ja kuidas nüüd üks vahva seltskond nakatatud on saanud ja päris teatritüki ettemängimiseks valmistub. „Pöörane seltskond ja hull väljakutse,“ arvas ta.

Turvalisuse-päkapikk heidab möödamines pilgu arvutiekraanile ja konstateerib: „Enamasti on kõik  kontrolli all. Nipet-näpet on vaja kohanda liiklust, pisut vaja laiendada teid, ohjata kihutajaid, juhtida tähelepanu liiklusmärkidele… ,” sõnab ta, otsib kapist välja helkurvesti, kontrollib raadiosaatja patareisid ning juba ongi ta kadunud. Ilmselt läks vaatama, kes seal Kolmiku teel jälle kihutab. Mure ju ka!

Spordi-päkapikk, see spordipisikutest nakatatud naksakas sell vehib hüpitsaga põlve- ja sääretõsteid teha, ise samal ajal korvpalli põrgatades, võrkpalli vihistades ja jalgpalliga vigurdades ning Shopingu-päkapikku liigse magusa söömise pärast hurjutades. „Tule trenni!“ hõikab ta, ise judo-kostüümi hõlmasid musta vöö vahele sikutades ja riiulil olevaid suuski, rullikaid, kõnnikeppe, rattaid, otsmikulapme ja muud kola hellusega silmitsedes.

Raba-päkapikk teeb suuri silmi, kui kuuleb, et ikka on kodukülas veel keegi, kes ei tea mitte midagi üle suure maantee asuvast  ilusast ja kompaktsest rabast ning et mustikaid saab seal korjata nii, et näed- kuuled suurel teel autosid sõitmas. Oi, loodus on siinmail ikka täitsa kodus!

Pae-päkapikk pühib paetolmu õlgadelt, sätib tuttmütsi koos tukaga sirgeks ja on rahulolev – ikka kindel pind jalge all!

Ranna-päkapikk istub kännul, venitab supeltrikood üht ja teistpidi ning mõtiskleb. “Mhh, Hiiemetsa rahvalt küll ei küsitud, kui Muraste põlist mereranda teise küla kaardile hakati joonistama.” On ju Ranna-päkapikk alati esimene, kes suve hakul klindist alla mere poole kihutab ja esimesed päikesekiired oma tedretäpsulisele ninale mängima laseb. Meri ja Muraste kuuluvad tema jaoks kindlalt kokku!

Naabrivalve-päkapiku põskedelt kumab sooja uhkust! Tema teab ja jälgib täpselt, mis Murastes toimub ning kõik suured ja väiksed aknad ja väravad  tal Murastes üle loetud; valvekaameradki on paigaldatud nii, et ükski kurjade kavatsustega tegelane kodukülas toimetama ei pääse.

Kaitse-päkapikk ei paistnud esiti teiste seas silmagi, sest jälle oli ta end võõbanud loodusvärvidega ning kuulda oli vaid ta juttu oma kompanjoni julgetest meestest,  nutikatest kodutütardest ja tegusatest naiskodukaitsjatest. Ulakas selline!

Kodusooja-päkapikk nurrub rahulolust. Kiire ülevaatus pühapäeva hommikul andis kinnitust: enamus peresid istus sõbralikult hommikuses pannkooogilauas, aknal põlemas küünlad ning tuba täidetud kodusoojusega. Ka sinna, kus oli õhus veel vaidluse ja pahanduse jälgi,  puistas ta leppimise ja armastuse võlusädelust.

Shopingu-päkapikk on kindel, et temal on Muraste rahvaga kõige rohkem häid suhteid. „Koduküla poodi ja seal pakutavaid teenuseid armastavad nii kohalikud kui ka möödasõitjad,“ on ta kindel.

Nokitseja-päkapikul on kiired ajad: ta voolib puidust laevukest, sätib lumelilli aknaklaasidele, koob käpikutsesse päikest, voldib  õhusõidukeid… See on vaid pisitilluke osa usina nokitseja töömaast.

Kooli-päkapikk jõuab samal ajal tegeleda paljude asjadega: üheaegselt teritab ta pliiatseid, nühib ranitsalt sinna tekkinud tindiplekke ning sorteerib  pisikeste tuulepeade  kaduma läinud riideid-jalatseid. Lisaks jutustab ta vaimustusega äsja toimunud jõulupidudest ning kiidab lapsi ja õpetajaid.

Mudilaste-päkapikk on päkapiklastest kõige pisem. Ka tema töö on seotud kõige pisematega: ta aitab pühkida nende pisaraid, kui emmed-issid tööle lähevad, saadab nende lõunauinakutesse imeilusaid muinasjutte, jälgib mänge-lustimisi ning on ise ka väga lapsemeelne ja ulakas.

Raadio-päkapikk on siinmail täiesti uus tegelane. Nüüd pajatab ta õhinal koduküla raadiojaama loomisest. Nimigi juba olemas;) On jälle, mida uuelt aastalt oodata!

Teataja-päkapikk  on, nagu ikka, ninapidi telefonis, arvutis ja ajalehtedes. Tal on iga päev vaja ju midagi teatada, jagada rõõmu ja soovitusi.

Jääaugu-päkapikk pühib higi. “See 0 kraadine õhk on suisa läpats! Tuleb jälle koos siin ja sealpoolt Tilgut elavate sõpradega jääkirmesesse vette jahtuma minna.” Kui teised päkapikud ikka vahepeal turtsatavad ja nina löristavad, siis Jääaugu-päkapikul pole vaja ei mett ega teed – tema on terve kui jääpurikas kargel talvepäeval.

Koostöö-päkapikul on palju sõpru ning ta on laia haardega tegelane: küll on ta teiste sugukondade päkapikkudega kohtumas Võrus, Talllinnas, Metsanurmes või suisa ülemere Rootsimaal. Iga kord naastes on tal märkmik otsast-otsani ideid täis ja tiiriklaste sugukonna kaskhalgpunamütslastel on tükk tegemist, et Koostöö-päkapikku ohjata end mitte tükkideks rebima.

Looduse-päkapikk on väärikas seltskonnas üks vanemaid. Ta teab, et puhas ja rikkumata loodus on hea tervise pant ning poetab pisara iga maharaiutud puu ja koduta jäänud linnupere pärast. Ta teab iga looma liikumise rada,  jutustab kaaslastele iga linnulaulu tähendusest ning ta parim sõber on Raba-päkapikk.

Koriluse-päkapikku on vilksamisi näha juba alates varakevadest -küll karulauguga tantsu vihtumas, muulukaga luurekat mängimas, kukekatega jahti pidamas, murakatega musisid vahetamas ning sarapuude salus mälutrenni krõbistamas.

Poliitika-päkapikk on kindel, et mütsituti peab ikka igale poole sisse pistma, sest ainult niimoodi on võimalik info ja tegevused ja võimalused koju tuua. „Nähh, ega mul endal seda kõike ju vaja pole, seda on vaja ikka Murastel tervikuna,“ sõnab ta iga uue projekti käivitamise juures ning juba vudab ta tuttmütsi välkudes küll ümarlauale, mõne komisjoni koosolekule või suisa volikokku.

Muusika-päkapiku seljakotis on flöödid ja kandled, klaverid ja trummid, noodilehed ja viiulivõti laste lauluhäälte timmimiseks. Ühel hetkel on tal repertuaaris laul kaitseinglist ning teisel hetkel lõõritab ta lepatriinust. Taevasse vaadates võib nii mõnigi kord näha pilvedessse joonistunud taa-titi-taa-aa  noote.

Toriseja-päkapikk tirib kadakajuuri päikesevarjuks, trimpab õllekest, haukab kõrvale oakauna ning ei saa kuidagi aru, et miks kõik nii rõõmsad ja elevil on. “Kas kuidagi nii saaks, et me ei tee uuel aastal kohe mitte midagi? Kadakaokkane ruloo hakkab ka ära kuluma – kohe kole vaadata, kui naabrid jälle midagi ühist ette võtavad.” Teised päkapikud vaid naeravad Toriseja-päkapiku torina peale ning jätkavad oma toimetustega. Neil on suur usk, et ka torisejast saab ühel kenal päeval tubli tegutseja.

Kaskhalgpunamüts-päkapikk on kogu aeg kohal.  Igal pool. Ta piilub akendest, ta käib ja suunab, vahest tõmbab hoogu maha ja vahest annab seda juurde. Just sinnna, kus vaja. Seetõttu näeme teada jõulukuul kloonituna paljudes paikades ka täitsa avalikult elu-olu vaatlemas.

Vaid Pahanduse-päkapikk lõi pilgu maha- tal polnud tänavu millestki olulisest ette kanda. Kui, siis vaid õige pisut. Ja see ongi hea!

Niimoodi need Päkapikud siis meie kandis toimetavad. Ikka hommikust õhtusse ja õhtust hommikusse jagavad nad rõõmu ja rahulolu, tarmukust ja tarkust, usku ja usinust, siirust ja sära, õnne ja õnnestumisi, armastust ja ausus, päikest ja pilvitut taevast.

Aitäh Päkapikkudele ning aitäh kogu Muraste rahvale! Teie kõigi üle saab vaid rõõmu ja uhkust tunda!