Muraste küla lugu

Muraste küla on esmakordselt mainitud 1426. aastal, tollal oli nimeks Mores. Nüüdset Muraste küla on mainitud 1560. aastal.

Muraste pikast asustusajaloost annavad aimu säilinud kivikangrud. Suurimad neist on I aastatuhande esimesest poolest pärinevad Mardi suured kangrud, mis Tallinna poolt saabudes paistavad küla servas kaugelt maanteele. Kõrgemal põlluseljakul küla ja Veskimäe vahel (selle teises otsas asub alajaam), mis kannab rahvasuus Kabelimäe nimetust, on varem samuti olnud muistne matmispaik. Kuid see lõhuti maaparanduse käigus 1970ndatel aastatel. Veskimäel on mitu kivikalmet, mis siit leitud luutükkide järgi on kasutusel olnud I aastatuhande esimesel poolel. Muraste ja Ilmandu küla vahel põldudel on viis väikeselohulist kultusekivi ja kadakane karjamaanurk põhja pool Keila-Joa maanteed, kus on säilinud enam kui 2000 aastavanused kivikalmed ja muinaspõldude jäänused.

Murastest pärineb ka väike aare: 11 saksa ja 3 anglosaksi münti. Leiu esimesed mündid on vermitud 12. Sajandi teisel poolel. Kuulsaim objekt, mille kaudu pigem teatakse Murastet laialdasemalt, mõis, rajati siia 17. Sajandil, teadaolevalt 1626 Ericus Beck-i poolt. Edasi vahetas mõis omanikku liigagi tihti, et tekitada siia tugevat keskust.

18. sajandil ning pea kogu 19. Sajandi jooksul oli Muraste Keila kihelkonna mõisate hulgas üks väiksemaid: tema maavalduse suurus ulatus veidi üle 4 adramaa ning
mõlemast soost talupoegade arv kõikus saja ringis (Näiteks teadaolevalt – 1725 elas Murastes 51 inimest kui samal ajal Hüürus 72 ja Keilas 341 inimest; 1872. aastal elas Murastes 99 ja 1853. aastal 186 inimest; 01.01.2010 seisuga elab siia registreeritud elanikke 1391 inimest, hinnanguliselt siiski aga üle 2000)

1880ndatel ühendas Constatin von Weymarn Muraste kõrvalmõisana Rannamõisa mõisaga. Selliselt tõusis valdus suuruselt teiseks Keila kihelkonnas Vääna järel. Weymarnid alustasid mõisas suureulatuslikke ümberkorraldustega: ehitati rida majandushooneid, kujundati väike vabakujunduslik park (õnneks on aimatav osa sellest säilinud ja kohalike elanike aktiivse sekkumise ja kaasamõtlemise tulemusena ka toredasti kasutuses, taastatud on ka osaliselt sillad)

Tööndusest kujunes märkimisväärseimaks kivimurd – tänapäeval on ka see osa säilinud ja Muraste Külaseltsi eestvedamisel toimus seal ka 2009 aastal Muraste jaanituli

Mõis võõrandati 1919. aastal riigile. Härrastemajja asus järgnevatel aastatel Punase risti lastekodu. Ka sõjajärgsel ajal oli häärberis lastekodu ja kool. Lastekodu tarbeks püstitati 1970ndate lõpus mitme tiivaga suur juurdeehitis ning mõisasüdamesse ja lähiümbrusesse ahitati tollal ka arvukalt uusehitisi. Murastest sai ka sellest ajast populaarne suvilapiirkond, mis tänaseks on kujunemas püsivaks elukohaks paljudele peredele.

Tänaseks päevaks on mõis erakätes ja põlengute ning kasuta seismise tulemusena vägagi lagunenud ja kurvas seisus.<(p>

Muraste on kuulus ka oma elanike kaudu, kellest vast kuulsaim nn lausa perekonnana vennad Krusteinid. Muraste mõisa aedniku perest on pärit end Eesti kultuurilukku kirjutanud Erni (1900-1984) ja Pedro (1897-1987) Krusten ning nende kunstnikust vanem vend Otto Krusten (1888-1937). Juba 1936. aastal kirjutas Pedro Krusten mälestusliku taustaga romaani „Vehklemõisa aednik“, milleks ainet andnud autori lapsepõlvekodu Murastes. Kui Pedro Krusten 1944. aasta septembris Tallinnast väljunud Saksa laevaga elupõlisesse pagulusse sõitis, oli ta juba kümne proosaraamatu autor. Lapsepõlveainest kasutas oma kirjutistes ka Erni Krusten. Paguluses kirjutas Pedro Krusten sama „Vehklemõisa aednik“ ainestel uuesti läbi – hoopis sügavamas ja suurejoonelisemas arenduses. „Meil on olnud lapsepõlvest võtta siiamaani“, kirjutab ta 1966. aastal, lähtekohaks oma venna Erni Krusteni luuletus „Juka“, mis käsitles sama ainet. Selle kaldametsa-triloogia loomist kommenteerides on kirjanik mõni aasta varem üldistanud: Kõik on elust võetud, kuigi midagi niisugust ei ole juhtunud. Mahukas mõte ning tasub tähele panna kui täpselt-napilt sõnastatud.

Karikaturist Otto Krustenit on Heinz Valk nimetanud oma ideaaliks, kes äärmiselt napi joonega suutis edasi anda selliseid karaktereid, et võttis ahhetama. Otto Krusten oli Gori kõige suurem konkurent aga nad tegutsesid eri väljaannetes, ka nende stiil oli erinev. Gori rõhutas detaile, vastupidi Krusten-le. Otto Krusten õppis 1905-07 A.Laikmaa ateljeekoolis ja 1907-08 Peterburis Kunstide Edendamise Seltsi kunstikoolis. Joonistas karikatuure lehtedele, satiiriajakirjadele ja albumile „Õitsituled“. Omas isikupärast ja lakoonilist joonekäsitlust. On loonud ka maale

Oma loomingut avaldades kasutasid vennad arvukalt pseudonüüm
e. Mini Mihkel, Balder Jaan, Lehwiw Sulg, Evi Mummuk, Aksel Sulesell ja Salme Mets on vaid mõned värvikad näited Pedro Krusteni kirjanikunimedest. Erni Krusten kasutas teiste hulgas pseudonüüme Plii Ats, Cuuclus, Otto Krusten avaldas oma loomingut Raudnõges ja Kratt nime all (Murastes on ka vana suvilapiirkond, mille nimeks aiandusühistu „Kratt“). 1905. Aastal Karl August Hindrey poolt asutatud Postimehe naljalisa Sädemed toimetas Kratt (Otto Krusten) aastatel 1924-26.

Lisaks Otto Krusten-le on ka Murastes oma lapsepõlve veetnud karikaturist, viljakas režissöör, maalikunstnik ja usumees Avo Paistik. Pärast sõda olid rasked ajad ja Avo Paistiku ema otsustas poja viia turvalisemasse keskkonda. Avo Paistiku kommentaar : Mul oli õnne, ma pääsesin eluga, aga mõnigi poiss lasi ennast puruks. Ema ütles,lastekodus saate neli korda päevas süüa, olete hoolitsetud ja kaitstud. Sõitsime Murastesse, kus asus Punase Risti lastekodu.