Muraste küla on esmakordselt mainitud 1426. aastal, tollal oli nimeks Mores. Nüüdset Muraste küla on mainitud 1560. aastal.
Muraste pikast asustusajaloost annavad aimu säilinud kivikangrud. Suurimad neist on I aastatuhande esimesest poolest pärinevad Mardi suured kangrud, mis Tallinna poolt saabudes paistavad küla servas kaugelt maanteele. Kõrgemal põlluseljakul küla ja Veskimäe vahel (selle teises otsas asub alajaam), mis kannab rahvasuus Kabelimäe nimetust, on varem samuti olnud muistne matmispaik. Kuid see lõhuti maaparanduse käigus 1970ndatel aastatel. Veskimäel on mitu kivikalmet, mis siit leitud luutükkide järgi on kasutusel olnud I aastatuhande esimesel poolel. Muraste ja Ilmandu küla vahel põldudel on viis väikeselohulist kultusekivi ja kadakane karjamaanurk põhja pool Keila-Joa maanteed, kus on säilinud enam kui 2000 aastavanused kivikalmed ja muinaspõldude jäänused.
Kuulsaim objekt Murastes on mõis, mis rajati siia 17. sajandil, teadaolevalt 1626 Ericus Beck-i poolt. Edasi vahetus mõisa omanik liiga tihti, mis ei soosinud siia tugeva keskuse tekkimist.
18. sajandil ning pea kogu 19. Sajandi jooksul oli Muraste Keila kihelkonna mõisate hulgas üks väiksemaid: tema maavalduse suurus ulatus veidi üle 4 adramaa ning mõlemast soost talupoegade arv kõikus saja ringis (näiteks teadaolevalt – 1725 elas Murastes 51 inimest kui samal ajal Hüürus 72 ja Keilas 341 inimest; 1872. aastal elas Murastes 99 ja 1853. aastal 186 inimest; 01.01.2010 seisuga elab siia registreeritud elanikke 1391 inimest, hinnanguliselt siiski aga üle 2000).
1880ndatel ühendati Muraste kõrvalmõisana Rannamõisa mõisaga, alustati suureulatuslike ümberkorraldustega: ehitati rida majandushooneid, kujundati väike vabakujunduslik park (aimatav osa sellest on säilinud ja kohalike elanike hulgas aktiivses kasutuses, taastatud on ka osaliselt sillad). Tööstusest kujunes märkimisväärseimaks kivimurd – tänapäeval on ka see osa säilinud ja Muraste paeplatsi nime all kasutuses erinevateks tegevusteks.
Mõis võõrandati 1919. aastal riigile. Härrastemajja asus järgnevatel aastatel Punase risti lastekodu. Ka sõjajärgsel ajal oli häärberis lastekodu ja kool. Lastekodu tarbeks püstitati 1970ndate lõpus mitme tiivaga suur juurdeehitis ning mõisasüdamesse ja lähiümbrusesse ahitati tollal ka arvukalt uusehitisi. Murastest sai ka sellest ajast populaarne suvilapiirkond, mis tänaseks on kujunemas püsivaks elukohaks paljudele peredele. Tänaseks päevaks on mõis erakätes ja põlengute ning kasuta seismise tulemusena lagunenud ja kurvas seisus.
Muraste elanikest kuulsaimad on vennad Krusteinid. Muraste mõisa aedniku perest pärit vennad Erni (1900-1984), Pedro (1897-1987) ja Otto Krusten (1888-1937) on kirjutanud end Eesti kultuurilukku. Juba 1936. aastal kirjutas Pedro Krusten mälestusliku taustaga romaani „Vehklemõisa aednik“, milleks ainet andnud autori lapsepõlvekodu Murastes. Kui Pedro Krusten 1944. aasta septembris Tallinnast väljunud Saksa laevaga elupõlisesse pagulusse sõitis, oli ta juba kümne proosaraamatu autor. Paguluses kirjutas Pedro Krusten sama „Vehklemõisa aednik“ ainestel uuesti läbi – hoopis sügavamas ja suurejoonelisemas arenduses. „Meil on olnud lapsepõlvest võtta siiamaani“, kirjutab ta 1966. aastal, lähtekohaks oma venna Erni Krusteni luuletus „Juka“, mis käsitles sama ainet. Otto Krustenit on Heinz Valk nimetanud oma ideaaliks, kes äärmiselt napi joonega suutis edasi anda selliseid karaktereid, et võttis ahhetama. Otto Krusten oli Gori kõige suurem konkurent aga nad tegutsesid eri väljaannetes, ka nende stiil oli erinev. Gori rõhutas detaile, vastupidi Krustenile. Otto Krusten õppis 1905-07 A.Laikmaa ateljeekoolis ja 1907-08 Peterburis Kunstide Edendamise Seltsi kunstikoolis. Joonistas karikatuure lehtedele, satiiriajakirjadele ja albumile „Õitsituled“. Omas isikupärast ja lakoonilist joonekäsitlust. On loonud ka maale
Lisaks Otto Krusten-le on Murastes oma lapsepõlve veetnud ka karikaturist, viljakas režissöör, maalikunstnik ja usumees Avo Paistik. Pärast sõda olid rasked ajad. Avo Paistiku kommentaar : Mul oli õnne, ma pääsesin eluga, aga mõnigi poiss lasi ennast puruks. Ema ütles,lastekodus saate neli korda päevas süüa, olete hoolitsetud ja kaitstud. Sõitsime Murastesse, kus asus Punase Risti lastekodu.